Põuaäike

Jalad keerutavad tolmu

vaiksel kruusateel

väsind liikmed komistavad kividel

kuid peatuda on vara veel

kuldkollase päikese eest

pole kuskile varjuda

ma olen higine ja räpane

ja tahaksin karjuda

sulatuul paneb tuikama

mu katki näritud huuled

ja mu paistes, korpas keel

On kurgulakke kuivanud

miski vilgub ja kõmiseb seal

Torm peksab liiva mu ümber

õhk väreleb ja tantsib ja keeb

ja kärgatus lukustab kõrvad

põleng liigub kärmelt edasi

ja tormituul haarab lõõsa

põuavälk pillub kuumi sädemeid

mis süütavad maa ja taeva

lootsin tuletormist seekord pääseda

Mu armid pole paranend ära

ju siis pean jälle läbi elama

tulesurma ja ülestõusmise

kui see ränkrasket piina ei teeks

naudiksin tormis lendu ma

maru rebib mu põlevat keha

ja maa kohal ringi pillutab

ma ärkan kui kuldsed pilved

on kogunend taeva alla

ja vedela väävli piisad

hellitavad põlend nahka

kõrbend maa ärkab mu ümber

Ja kuldset vedelikku neelab alla

elusolendid tungivad välja

ja sirutavad oma tundlad üles

mu põlend keha on liiga nõrk —

et teed jätkata

pean veidi veel lamama —

ja keha taastama

väävlilinnud lendavad

läbi pilvede

väiksed loomad urgudes

heitnud tulekuued

mu põlend silmad on hakanud nägema

taamal mingit värelust

ma loodan see mu sihtpunkt

kuhu eesmärk kohale jõuda

mäed helgivad ja kutsuvad mind

ja tõotavad puhkust anda

et mu palverännak siin kõnnumaal

võiks peagi lõppeda