Ma ei taha olla
Töö on rabe
Viisid on närbund
Mõtted vajund metsa

Värvid on ära tuhmund
Vormid lollakad
Muusa on ära läinud
Mina kannatan

Ümberringi värdjad, maailm on tühi
Hääled mu ümber aina nõuavad
Sa oled kunstnik, tule ja vaid anna
Tee ja loo ja kannata

Vaikuses seisad, sõnad kinni kurgus
Ainult sina tead, et ei suuda sa
Vastu seina viska oma instrumendid
Maha kõik põleta

Lummus võtab üle
Hullus valdab maad
Mõtted vaid keerlevad
Korratus voos

Mõistus annab alla
Valgus mustas toas
Varjumaailma kütkeis
Veri vemmeldab

Kui hullus on vabadus
Siis mulle see ahel

Ränkraskelt peale vajutab
Kesköises vihmas

Ma oma taaka lohistan
Pimeda ja kurdina
Oma teel komistan
See raskus on mu kaaslane
Kui tormituuled möllavad

Kui vaigistan meeled ja sulgen suu
Ja lõikan end kõigest ära
Mu kalmule võid kirjutada
Kunstnik kes ei loonud

Kui teised rabasid
Sa jälle magasid
Ja unenäos lõid alasit, tolmuga
See elu oleneb su pintslitõmmetest
Kuid puhka enne veidike

Kiitsakad kogud
Vaevlisel teel
Meeleheitemülkas
Süükoorma all

Kalbe kuuvalgus
Kahjatseb kehi
Kes on kõndimas
Kannatusradu

See hing mis
Veel on sees
Katki ja määndunud
Siin õudsas paigas

Surmakultuslaanes

Jõuetud kered
Kisada ei suuda
Laastatud meeled
Tuhmunud valu

Suurele kivile
Kinnitatud kehad
Valu ei tunne
Naabreid ei nea

Kõhud kuivand kokku
Huuled lõhki läind
Otsaette vajund
Näljatooja jälg

Ema oma lapse
Vaikselt lämmatab
Ihu saab ihuks
Söödud soolata

Mu sees tume tühimik
Mis sosistab, karjub ja oigab
Udune aimdus tõmbleb
Tuhande tunde toel

Paberilt loetud sõnad
Haukan jumala ihu
Veri voolab kurgust
Kõnelen võõraid keeli

Reisin ürgmetsa sügavusse
Konksud läbistavad ihu
Selle hüti lae all
Kaaluta olekus hõljun

Pime öö mind tervitab
Tundmatus paigas tallan
Kirglikku lõõma ihaledes
Piiridest teed ostsin välja

Mu keha ja mõistus on ühinend
Meeled määnduvad maha
Mõtete muretus kiiluvees
Teadvus on lahustund ära

Kae mu silmilt langeb maha
Ekstaasikütkeis rabelen

Jalad keerutavad tolmu
Vaiksel kruusateel
Väsind liikmed komistavad kividel
Kuid peatuda on vara veel

Kuldkollase päikese eest
Pole kuskile varjuda
Ma olen higine ja räpane
Ja tahaksin karjuda

Sulatuul paneb tuikama
Mu katki näritud huuled
Ja mu paistes, korpas keel
On kurgulakke kuivanud

Miski vilgub ja kõmiseb seal
Torm peksab liiva mu ümber
Õhk väreleb ja tantsib ja keeb
Ja kärgatus lukustab kõrvad

Põleng liigub kärmelt edasi
Ja tormituul haarab lõõsa
Põuavälk pillub kuumi sädemeid
Mis süütavad maa ja taeva

Lootsin tuletormist seekord pääseda
Mu armid pole paranend ära
Ju siis pean jälle läbi elama
Tulesurma ja ülestõusmise

Kui see ränkrasket piina ei teeks
Naudiksin tormis lendu ma
Maru rebib mu põlevat keha
Ja maa kohal ringi pillutab

Ma ärkan kui kuldsed pilved
On kogunend taeva alla
Ja vedela väävli piisad
Hellitavad põlend nahka

Kõrbend maa ärkab mu ümber
Ja kuldset vedelikku neelab alla
Elusolendid tungivad välja
Ja sirutavad oma tundlad üles

Mu põlend keha on liiga nõrk –
Et teed jätkata
Pean veidi veel lamama –
Ja keha taastama

Väävlilinnud lendavad
Läbi pilvede
Väiksed loomad urgudes
Heitnud tulekuued

Mu põlend silmad on hakanud nägema
Taamal mingit värelust
Ma loodan see mu sihtpunkt
Kuhu eesmärk kohale jõuda

Mäed helgivad ja kutsuvad mind
Ja tõotavad puhkust anda
Et mu palverännak siin kõnnumaal
Võiks peagi lõppeda

Karged tähed läbistavad taevaketta
Külm valgus sajab maale
Jäätund järve külmas lõõmas
Sinise leegina põled

Su hingus ei tekita auru
Lumi ei krudise su teel
Su leeki kaugelt näha pole
Ja lähedalt on surmav see

Jääkristallid ehivad su pead
Su küüntest rabalauka kaas
Kadakad su kehast kasvand läbi
Iseendale sa ohvri tood

Kõnnumaale üksinda me
Kõndima nüüd läheme
Külm metalne maastik
Meie jalad rebib verele

Homset paremat me
Jääme janusena ootama
Kes meid tõstab kui
Me oma põlvedele langeme

Neame endit magusrasket
Koormat turjal vedima
Silmil oma koopaist tühjaks
Laseme me voolata

Pead me pimedana
Asetame otse pakule
Raskus hoobilt langeb
Meie kõveratelt kaeladelt

Kutsun tuule siia
Manan hääle ära

Taevast tulnud hinguse
Vaikust saadavad tähed

Võtan maailmal käest
Murran oma tahte alla

Öövalgus pimestab
Sõrmedel heliseb aeg

Tuli taeva põletab
Kaosest sa sünnid

Sosistatud sõna
Horisonti kõverdab

Pilli keeled võnguvad
Kehatu saab lihaks

Kraabin mulla ära
Tõmban koore maha
Nülin naha ära
Kisun paljaks end